Ilmselt kõige põnevam ja lüürilisem Islandi melodraama, kus on kunstilise panuse andnud ka Eesti ning uhkete kostüümide kunstnikuks on endine PÖFFi žürii liige Eugen Tamberg. Kõigest 106-leheküljeline raamat „Kiri Helgalt“ tekitas ohtralt emotsioone nii Islandil kui ka paljudes teistes riikides. Ása Helga Hjörleifsdóttir on mugandanud selle koos autor Bergsveinn Birgissoniga samanimeliseks filmiks.

Tegevus toimub lammaste poegimise ajal väikeses eraldi kogukonnas, kus kõik tunnevad kõiki ja mis asub kaugel teise maailmasõja ohtudest. Himur Bjarni otsib kiireid armurõõme valedest vooditest ning isegi tema naine Unnur ei jõua kõigi kuulujuttudega järge pidada. Luuletaja Helga varjab end oma abikaasa Hallgrimuri eest, kes usub ekslikult, et nende abielu jätkub pärast seitset aastat täiskäigul. Helga ja Bjarni esimene juhuslik kohtumine on üsna kohmakas, kuid nende silmad löövad kirglikust armastusest särama pärast ühiseid kirjandusõhtuid, taevalikke palveid, talupidamist ja lammaste kasimist.

Kübeke armukadedust ja vimma viivad salajase, keelatud ja võimatu afäärini. Helga ei suuda armastada Hallgrimuri, kellel on omad seiklused, kuid neil on kaks last. Bjarni on täiuslikus, kuid lastetus abielus Unnuriga tegelikult õnnetu. Helga ja Bjarni teavad, et kohalik kogukond ei kiidaks nende lõõmavaid varjatud tundeid heaks. Nad mõistavad, et üürike afäär ei kesta kauem kui sõda. Nende armastuse haldjast ristiema võib jääda ellu vaid siis, kui alustab uut elu Reykjavikis. Nad tõotavad, et ei jäta teineteist kunagi, ja langetavad (valesid) otsuseid. Ühel päeval saadab Helga Bjarnile kirja: ühe paljudest.

Peaaegu käegakatsutav värelev intiimsus on lummavalt edasi antud kahe armastaja sügavates hingetõmmetes, mida lõhestavad kauged sõjahääled. Uurides truudusetuse ja vastamata jäänud kibeda armastuse olemust, maalib režissöör Ása Helga poeetilise oodi imeliselt kaunile Islandile kohalike laulude, tantsude ja meloodiate, ratsasõitude, karjatamise ja maadluskommete kaudu, kasutades ära võimsat loodust täis põlde ja orge, mägesid ja jõgesid.

Edvinas Pukšta