Enne linastust TSOON: vestlusring: Valituid lõike Werner Herzogiga tehtud vestlustest loevad ette teatri NO99 näitlejad Helena Pruuli ja Jarmo Reha.

Filmi „Klaasist süda“ esimestel minutitel valdab vaatajat suur segadus. Mis neid näitlejaid õieti vaevab? Nad vahivad kuhugi kaugusse ja esitavad flegmaatiliselt oma dialoogi. Lugu tammub paigal nagu kana takus, sest näitlejad on nii neetult jõuetud. Kuid et tegu on hulljulgete projektide autori Werner Herzogi filmiga, tasub võtta asja rahulikult ja vaatepilti nautida. Filmis „Klaasist süda“ rakendas Herzog järjekordset katselist meetodit: ta otsustas näitlejad hüpnotiseerida. Nii et see, mida me filmis näeme, ei ole oma osa kehastav näitleja vaid selle näitleja alateadvus. Igasugune individualism kaob ja näitleja muutub oma repliike kordavaks masinaks. Ja see sobib „Klaasist südame“ looga väga hästi.

Film räägib klaasitöökojast, mille töötajad triivivad omapead, sest meister on surnud ja maagilise rubiinpunase klaasi valmistamise retsepti hauda kaasa viinud. Inimesed on kaotanud elu mõtte ja langevad kollektiivsesse apaatiasse. Mägedes elav erak ennustab külale allakäiku ja hävingut. Lugu on selles filmis siiski teisejärguline. Näitlejad hõljuvad otsekui unes ühest stseenist teise, nende žestid on maneeridest vabad ja nad ei reageeri isegi kaasnäitlejatele. See loob stseenidesse peaaegu koomilisi jooni. Tulemuseks on lynchilik tripifilm, mille tegelaste täielik äraolek sünnitab üha uusi tõlgendusi. Seda hämmastavat filmielamust kroonivad moonutatud udused maastikud, psühhedeelsed uned, hämarad interjöörid ja painav muusika. „Klaasist süda“ on kunstiteos, mida ei anna millegagi võrrelda.