“Võidusõit on elu. Kõik muu, mis enne või pärast seda juhtub, on ainult selle ootus.”

Le Mansi 24 tunni sõit on autospordi ajaloo vanim kestusvõidusõit, mis toimub alates 1923. aastast. Mängufilm “Le Mans” oli 1960. aastate Hollywoodi superstaari Steve McQueeni (“The Magnificent Seven”, 1960; “The Great Escape”, 1963; “Bullitt”, 1968) kireprojekt, millega ta soovis end lisaks näitlemisele ka filmitegijana kehtestada. Kaskadööri poja ning kogenud võidusõitjana oli McQueen harjunud oma trikid ja kihutamised ise tegema ja “Le Mans” pidi olema film, mis tõstab spordiala oma põneva tõepärasusega surematute Hollywoodi suuruste sekka.

Mingis mõttes see ka õnnestus, aga ilmselt mitte nii nagu McQueen seda soovis. “Le Mansi” tegemise käigus toimunud õnnetused, staari autoritaarne töömetoodika ning filmi haletsusväärne läbikukkumine kinodes põletas tema jaoks paljud eraelulised ja professionaalsed sillad. Täna on Lee H. Katzini “Le Mans” täiesti erakordne teos 21. sajandi “Kiirete ja vihaste” maskuliinsete musklite ja võimatute manöövrite maailma kõrval. See on visuaalselt ülimalt lummav psühholoogiline sisekaemus nähtuse, mida filmis nimetatakse “professionaalseks verespordiks”, toimimisse. Pole selge, kas tegijatel oligi plaan katsetada kestussõidust seisundifilmi tegemisega, mis toimib kui ood tähelepanuvõimele ja naeruvääristab mehist võitlusiha olla parim, kiireim, hulljulgeim. “Le Mans” on lugu sangarist, kes julgeb oma vigu tunnistada ja ülimalt meisterlik atmosfääri tekitaja, mis võiks mõjuda ühtaegu lummavalt nii neile, kes huvituvad mootorspordi ajaloost kui neile, keda paelub inimlike võimete piiride ületamine või lihtsalt kiired autod ja kaunid kaadrid.

Sünopsise autor Johannes Lõhmus