Esmapilgul tundub "Liivatorm" olevat film, mis räägib sajandite vanuste tavade ohvritest, kes on sunnitud järgima muserdavate ja ettemääratud radade kitsaid piire. Kaugemalt vaadates aga võib stsenarist ja režissöör Elite Zexeri debüüdist välja lugeda kõikjal maailmas arusaadavat täiskasvanuks saamise lugu, mis ületab aja ja ruumi piire ning kõnetab ka laiemat publikut kui üksnes need, kes suudavad end filmis nähtud kultuuri ja kommetega samastada.

Keskealine Jalila korraldab oma abikaasa Sulimani ja tema teise naise pulmi. Ta käitub uhkelt ja väärikalt ning tervitab paarikest kombekohaselt nende uues kodus omalaadse teatepulga üleandmise tseremooniaga; seejärel peab ta hakkama kandma valehabet ja inimesi vältima. Kui ta saab teada, et tema vanem tütar Layla kohtub salaja ühe ülikoolikaaslasega, otsustab Jalila sekkuda ja keelab noortel suhelda, et suuremat avalikku häbi vältida. Kuid Layla on otsustanud kuulata oma südame häält ja pöördub hoopiski isa poole, kes, nagu talle tundub, on eelarvamustevabam ja mõistab tema tundeid paremini. Paraku ei oska Layla aimata, et iidsed kombed räägivad tema kahjuks ja isa ootab temalt nende austamist.

Režissööri õrn ja tundeline pilguheit naiste õigustele ning Ruba Blal-Asfouri suurepärane näitlejatöö teevad sellest filmist kohustusliku vaatamise kõigile, kes tahavad saada otsest ja ilustamata pilti beduiinide ühiskonna naiste ja meeste igapäevaelust.

Giampietro Balia