Tõeline ajakapsel – selle filmiga talletas Godard oskuslikult “purki” 1960-ndate aastate Pariisi – popmuusika, kunsti, seksikuse, tärkava soolise võrdõiguslikkuse, poliitilised ideed, mässulise atmosfääri ja väga-väga palju romantikat.

Armutult sotsiaalseid pühapilte purustav ja tollastele ühiskonnareeglitele vilistav Godard tutvustab maailmale “Marxi ja Coca-Cola põlvkonna lapsi” läbi rahutu noortekamba, mille liikmed on lootusetult armunud muusikasse, revolutsiooni ja üksteisesse.

Filmi peaosas on prantsuse uue laine ikoon Jean-Pierre Leaud, kes rabeleb idealistliku isehakanud intellektuaalina võluva popstaari (Chantal Goya) soosingu poole. Ka päriselus superstaari staatuses oleva Goya poolt mängitud võluvast karakterist on huvitatud loomulikult teisedki härrased.

Tormilise armuloo taustal rullub lahti siiras, seksikas, meeletult naljakas ja samas traagiline, täiesti vabas vormis visandatud sketš noortekultuurist 60-ndate pulbitsevas Pariisis.

Sellist filmi oskab ainult Godard teha.