“Ma tean, et ma pole kümmekond aastat tasemel olnud.”

Steve Zissou (Bill Murray) on loodusfilmitegija ja veealuste maailmade avastaja, kes on omadega ummikus. Tema parim sõber on just filmivõtete käigus surma saanud, naine on temast võõrdunud, kadunud poeg tundmatusest välja ilmunud ning ta pole juba 9 aastat suutnud korralikku filmi teha. Zissou laev kisub kiiva ja tal on vaja ette võtta viimane missioon oma elutöö päästmiseks.

“Veealune elu Steve Zissouga” on ilmselt Wes Andersoni senise karjääri kõige ambitsioonikam filmiprojekt. Tema kõige suurema eelarvega film (50 miljonit dollarit), mille võtteperiood venis prognoositust 20 päeva pikemaks ja tänu sellele ka kaheksa miljoni võrra kallimaks, mida filmil ei õnnestunud kunagi kinodes tagasi teenida. See oli esimene Wes Andersoni film, mida hakati kriitikute poolt süüdistama liigses wesandersonlikkuses, aga mis on tänaseks end tõestanud selle detailidest ja karakteritest pungil maailmade looja ehk kõige paremini läbi mõeldud teosena. Tegemist on arvatavasti tema kõige isiklikuma filmiga, kust jooksevad läbi kõik autori loomingut iseloomustavad teemad (sõprus, lojaalsus, obsessiivne loomingulisus, kadedus, isaprobleemid jne) koos end alles filmimaailmas kehtestada üritava looja eksistentsialistlike küsimustega (nt kuidas end kunstile pühendades mitte sitapeaks muutuda). 

See film on nagu üks läbiv Bill Murray’le seatud lõks, mille tulemuseks on tõenäoliselt Murray karjääri parim roll koos ümbritseva fantastilise näitemänguga, kus ükski tegelane pole valmis täiskasvanuks saama ja mängulisust päriselulisusele ohvriks tooma. Värvidest pakatav geniaalse soundtrack’iga reis maakera helgemale poolele, kus veel väljamõeldud eksootilistele paikadele ja tundmatutele veealustele olenditele elu võimaldatakse.