Harry Moseby (Gene Hackman) on keskpärane elunäinud eradetektiiv, kelle abielu on kiirelt koost lagunemas ja kelle tööpäevad kuluvad ärajooksikuid jahtides, kadunud isikuid otsides ja tülitsevate abielulahutajate järel luurates. Seda seniks, kui tema poole pöördutakse palvega leida teismeline kodust põgenenud näitsik Delly Grastner (Melanie Griffith). Jälgi ajades jõuab Harry Floridasse, kus tüdruk redutab koos oma kasuisa Tomi (John Crawford) ja tolle kallima Paulaga (Jennifer Warren). Esmalt tavapärasena tundunud tööotsast kujuneb peagi müsteerium, mis juhatab Harry valede ja mõrvade labürinti.

Filmikriitik Roger Ebert on kirjutanud, et vaid ühe korra vaadates on seda filmi keeruline mõista. Põhjuseks see, et just asjades selguse saamise raskus või selle võimatus ongi filmi peamiseks teemaks. Eradetektiivist peategelase Harry tööks on koguda teiste inimeste tarbeks pealtnäha seosetuid fakte ja neis selgust saada. Ühtlasi on Harry mees, kes ei märka või mõistab valesti tõsiasju, mis ümbritsevad teda ennast, ning seetõttu jääb kõik tõeliselt oluline talle arusaamatuks. Taipamine leiab aset alles siis, kui on hilja ja sellest ei tõuse enam kellelegi tulu. Harry ei mõista ei talle usaldatud juhtumit, ega ka iseenda elu.

Režissöör Arthur Penn on korduvalt maininud, et filmi meeleolu tuleneb Kennedyte tapmisest aastail 1963. ja 1968 (Penn töötas mõlema alluvuses) ning samuti Iisraeli sportlaste tapmisest 1972. aasta Müncheni olümpiamängude ajal, mille tunnistajaks ta oli ise. Ta on selle perioodi kohta Ameerika ajaloos öelnud: „See oli õudne aeg, mil tundus, et hulgume pimesi teadmatuses, mõistmata, mida endale teeme. See oli sõge periood ning leidsin, et peaksime seda detektiivilugu jutustama viisil, mida on võimalik mõista ainult selle põhjal, mida näeme, mitte selle põhjal, mida meile räägitakse."