Rüütel Antonius Block (Max von Sydow) naaseb ristisõjast katkust räsitud kodumaale, kus teda ootab juba ees Surm (Bengt Ekerot). Block kutsub Surma endaga malet mängima ja püüab kohtumise vältimatut tagajärge mängu venitamisega piisavalt kaua edasi lükata, et samal ajal ette võetud rännaku käigus suuta korda saata vähemalt üks tema patte lunastav tegu. 
Ingmar Bergmani üks kuulsamaid filme „Seitsmes pitser“ kõnetab mitut tema lemmikteemat – näiteks eksistentsialism ja jumalaotsingud –, pannes sündmustiku liikuma meeldejäävas, keskaja katkuepideemia-aegses gootilikus visuaalkeeles. „Kui Tall avas seitsmenda pitseri, sündis taevas vaikus ligi pooleks tunniks.“, kõlab maailmalõppu kirjeldav lausung Piiblis, Johannese ilmutusraamatus. Pitserite avamine viib viimase kohtumõistmise ja teiste apokalüptiliste sündmusteni. 

Seda pidid ilmselt tundma Keskaja Euroopa inimesed keset kõige karmimat katku. Bergmanile oli „Seitsmes pitser“ eneseteraapia, aitamaks teda üle halvavast surmahirmust, Surmale sõna otseses mõttes näkku vaadates. Ja ka tänaseid päevauudiseid vaadates võib areneda välja uskumus, et seitsmes pitser on juba lahti murtud ja vältimatud sündmused liikuma pandud.