Cristi Puiu, üks Rumeenia Uue Laine peamisi edasikandjaid, teeb pärast oma läbimurdefilmi "Härra Lazarescu surm" ja karmi "Aurorat" taas lummava katsetuse naturalismi vallas. Reaalajas (või piisavalt selle lähedal) lahti rulluv ja enamjaolt ühte leinajaid täis linnakorterisse surutud "Sieranevada" on tehniliselt tõeline taies. Pikkade kaadrite blokeerimine ja kaamerakoreograafia, kui see vestluste ajal tõuseb ja langeb, sukeldudes vahepeal toiduvaagnate alla, on meisterlikkuse tipp. Silma kõrgusel filmides positsioneerib kaamera publikut kui üht külalist Emili mälestusteenistusel. Puiu on öelnud, et ta tahtis edasi anda tunnet, mida võiks kogeda läbi lahkunud abikaasa, isa, onu või naabri vaimu pilgu, kui too jälgib pärast surma omaenda matusetseremooniat.

Film algab Lary (Mimu Branescu) autos, kus Lary tülitseb oma naisega tuliselt selle pärast, et ta on ostnud nende tütrele vale Disney printsessikostüümi, mis tähendab, et ta ei hooli järelikult piisavalt ei printsessikostüümidest ega ka Disneyst. Lary on lahkunud mehe poeg ja ametilt arst; tema reaktsioon mälestusteenistusel valitsevale kaosele -- vaevu varjatud naer -- aitab publikul tabada absurdikomöödia joont, mis jookseb läbi kogu filmi.

Ja mõistatuslik pealkiri? See on ehk ainus koht filmis, kust ei tasu sügavamat tähendust otsida. Režissööri sõnul on tegu meelevaldse valikuga, mis ei tähenda mitte midagi; siseringi naljaga filmipealkirjade kohta, mis on piirkonniti erinevad.

Wendy Idle