Kui tomatid, porgandid ja amplimaasikad jõudsid linna juba kümmekond aastat tagasi, algas kana urbaniseerumine koos 2020. aasta kevadise koroonalainega. “Idee filmi teha tuli, kui kuulsin, et 2020. aasta kevadel said kõigil kanamüüjatel noorlinnud otsa, kuna linnainimestel tekkis palju vaba aega ja samuti ähvardasid apokalüptilised meeleolud, kardeti, et toit saabki otsa,” kõneleb režissöör Eva Kübar.

Maa on jälle linna kolimas. Kõik, mis on must ja natuke ruraalne, saab linnakeskkonda jõudes automaatselt külge ka sildid hip ja glam.

Film portreteerib kolme perekonna juures resideeruvaid linnakanu, uurides, kuidas tänapäeva inimesega nokk noka kõrval koos elades on kanad muutunud eneseteadlikumaks, individualistlikumaks ja rohkem inimese sarnaseks. Kanade ellu on tekkinud kanamähkmed ja jalutustraksid, kummalised glamuuriüritused ning ebatraditsiooniliselt head elutingimused. Mõned kanad on õppinud koguni inimesega kõnelema. Ja näeme kuidas kanad ise mõjutavad linnainimeste elu.

Režissöör Eva Kübarat huvitab, kuidas linna kolinud kana ennast ise uutes elutingimustes tunneb. On see loomulik, et inimene püüab teha parimat ja kohelda dinosaurusest põlvnevat lindu samavääriliselt koera või kassiga? Kas diivanil lösutamine ja traksidega õues patseerimine on see, mida kodulind vajab ning millise piirini suudavad kaks nii erinevat liiki nagu kana ja inimene üldse üksteist mõista ja vastastikku mõjutada?

Suleliste Udu, Triinu, Piuksu ja mitmete teiste kanade elu on filmis tihedalt läbi põimunud nende omanike karakterite ja elufilosoofiatega: koreograaf, vintage-poe omanik ja Kopli kanaaktivist Veronika, antropoloog Tanel ning noor ornitoloogiahuviline Mindi.

28 minuti pikkune dokumentaalfilm “Suled või glamuur” on valminud Eesti Lugude sarjas.