Dokumentaalfilmides „Sündis inimene…” ja „Lapsepõlv“ käsitleb Laius emaduse, ema ja lapse suhte teemat inimese sünni ja kasvamise kaudu, jõudes inimese ilma tuleku imest toonase peremudeli pahupooleni, kui lapsed on sunnitud ööpäevarühmades oma tööd rabavaid emasid ootama. Need filmid kuuluvad eesti dokumentalistika kindlasse klassikasse, millele oma õrnatundelisuses ja valusas aususes on tänaseni raske võrdset leida. Hiljem arendas ta samu teemasid edasi mängufilmides „Naerata ometi” ja „Varastatud kohtumine”.

“Sündis inimene…” (1975, 16')

Siia maailma tulek on oluline sündmus inimese elus, võib-olla kõige olulisem. Puhtalt ja siiralt fikseerib ekraaniteos sünnihetki, pieteeditunde ja armastusega loovad autorid neist suursündmuse. 1970ndatel oli harukordne, et filmitegijad pääsesid filmima sünnitusmajja. Režissöör Leida Laiusel ja operaator Arvo Ihol see õnnestus. Enamgi veel, otsekui varjatud kaameraga filmitud kaadrid on ehedad, soojad ja inimlikult ausad.

“Lapsepõlv” (1976, 28')

Mõtlik ja nukker film väikelastest, kes veedavad oma päevi või isegi nädalaid emast ja kodust eemal, olgu siis päevases lastesõimes või ööpäevarühmas. Kaamera jälgib väikeste ilmakodanike suurt kurbust ja alateadlikku püüdu võõra olukorraga kohaneda. Režissöör Leida Laius vestleb lastepäevakodu juhataja ja öökasvatajaga, kes leiavad, et päeva- ja ööhoiud ei asenda ema. Lapsed ise tunnistavad režissöörile, et nende kõige suurem unistus on pääseda koju. Film pandi algul riiulile, sest näitas kriitiliselt nõukogude süsteemi üht külge — perekonna lõhkumist.