Publik on harjunud eeldama Ungari vanameistrilt Bela Tarrilt äärmist tõsidust, kuid filmiga TORINO HOBUNE ületab ta ka iseennast minimalistliku draamaga, mis on karm isegi võrreldes tema "Saatana tango" ja "Werckmeisteri harmooniatega".

Filmi peatükid jagunevad viieks päevaks, mille tegevus – kui seda nii võib nimetada – toimub karmil ja tuulisel maastikul asuvas talumajas, kus üks vanamees, kelle nimena kõlab ühel hetkel Ohlsdorfer (Derszi), elab koos tütrega (Bók) äärmiselt kasinates tingimustes. Esimeses pikas kaadris veab hobune külateel Ohlsdorferi vankrit. Seejärel jälgib film kahe inimese argitoimetusi tohutu täpsuse ja rõhutatud kordustega: iga päev ärkavad nad üles, mees paneb riidesse, tüdruk toob kaevust vett ja viimaks istuvad nad üheskoos laua taga ning söövad keedetud kartulitest tehtud hädist einet. Kumbki ei lausu naljalt sõnagi. Seda jõhkralt monotoonset rutiini katkestavad kaks sündmust. Esiteks tuleb naabrimees (Kormos) tallu palinkat ostma ja halab pikalt selle üle, kuidas kogu maailm variseb mandumise ja saamahimu nõiaringi tõttu pikkamisi kokku. Teiseks sõidab talust mööda salk mustlasi, kes jätavad tütrele usuteemalise raamatu, mida ta hiljem ka lugema hakkab. Film, mis tihkab oma tummfilmiajastut meenutava napi väljenduslaadiga naasta kinokunsti juurte juurde, võib vaatajaid oma hulljulgusega tüüdata, jahmatada, võluda või kohutada. Tarr on kuulutanud selle oma viimaseks filmiks ning tõepoolest on raske ette kujutada, kuhu tal siit veel edasi oleks minna. Kahju küll, kui see sangarlikult kompromissitu režissöör poe kinni paneb, ent kui see peakski nii minema, on TORINO HOBUNE igatahes võimas hüvastijätt. Jonathan Romney