1996. aastal sõitis väljaande The Rolling Stone ajakirjanik David Lipsky äsja romaani “Infinite Jest“ avaldanud kultuskirjanikku David Foster Wallace’it intervjueerima. Wallace’it tunti hüperaktiivse ja geniaalse Ameerika elu sügavuti läbivalgustava kirjutajana. Ta ei nõustunud tegema kunstilisi kompromisse ega säästnud ka iseennast, andes kirjutades lugejale endast kõik. Illinoisi osariigi väikelinnas Bloomingtonis ei olnud Lipsky ees siiski enesekeskne ja sarkastiline intellektuaal, vaid tundlik, tagasihoidlik ja siiras inimene. Lipsky seisis ajakirjaniku dilemma ees. Milline on Foster Wallace tegelikult? Kas ta on nii aus ja avatud kui paista laseb? Kas geenius saab olla tavaline mõnus mees? Äkki ta varjas alkoholi- või uimastiprobleemi nagu New Yorgi kirjandusringkondades sosistati? Kultuskirjaniku tõelise olemuse ja eluviisi üle on spekuleeritud nii ja teisiti. Ja ega õiget vastust kunagi ei tulegi. Masenduse all kannatanud Wallace sooritas 46-aastaselt enesetapu.

David Lipsky intervjuuraamatul “Although of Course You End up Becoming Yourself” põhinev James Ponsoldti film „Tuuri lõpp” jälgib Wallace’it ja teda intervjueerivat Lipskyt raamatuesitluse ringreisi viimase viie päeva jooksul. Meeste vahel kujuneb sõprus või vähemalt mingisugune teineteisemõistmine. Filmil õnnestub maagilisel moel tabada midagi nii kirjaniku kui ka ajakirjaniku elukutsest – mõlemad mängelevad tõe ja fiktsiooni piiril.

Ponsoldti film on liigutavalt kurb lugu inimlikkusest ja sellest, millise mulje me endast teistele jätame. Ehkki Foster Wallace’i lõpp oli traagiline, näitab film meile kirjaniku seda eluperioodi, mil ta tundis elust, inimestest ja tavalisest argipäevast suurt ja taltsutamatut rõõmu. See on relvituks tegev film, mis paneb meid hindama iga järelejäänud minutit oma elust.

Teisipäevase seenioride eriseansi juhatab sisse näitleja Tiina Tauraite.