Sõpruse linal võimalik näha eriprogrammi "Une-Mati", mis koondab kahte seanssi animafilmitegija Mati Küti kogu senise loomingu. Linastus koosneb kahes lühifilmide kassettist: 

     1. Lühifilmide kassett (91')

Monument (1981, 2')

Keset monumentide metsa kannab mees kaasas omaenda ausammast, higi palgelt voolamas. Ta otsib oma kohta suurte nimede kõrval, aga leiab selle alles siis, kui sammas puruks kukub ja mees ise ka kiviks muutub.
Mati Kütt teeb „Monumendiga“, vaoshoitud pilkega inimliku suurustlemise aadressil, esimese sammu karikatuurist animatsiooni, ning tema debüütfilm on justkui nende kahe vahepeal. „Monument“ mõjub juba väga matikütilikult, muljet toetavad nii pidev liikumine kaadris – üle maa vihisevad mingid limajad-usjad elemendid –, kui ka ärev, luupainajalik helikujundus.
„Monument“ ilmus algselt animakasseti „1+1+1“ osana, koos Heiki Ernitsa „Kohtamise“ ja Valter Uusbergi „Tänavaga“. See oli juba aastaid kunstniku-multiplikaatorina tegutsenud Küti esimene lavastamiskatsetus.

Labürint (1989, 8')

Mees seikleb labürindis, tagurpidi püramiidis. Maailm tema ümber on agressiivne ja vaenulik, tema tahab aga vaid üht – vabadust. Tema eksirännakutes on olulisel kohal linnud – nii päris linnud, kui ka mees, kes on endale ette pannud võltsnoka ja proovib elu elada lindmehena. Iga selgitus filmis toimuvast oleks spekulatsioon, aga kindlasti jääb siit kajama ängistus meile pandud piirangutest, ja soov neist välja murda.
Mati Küti debüütfilm „Labürint“ on sündinud justkui teispool inimvõimete piire: filmi tarbeks kraapis Kütt aasta jooksul kuivnõeltehnikas 7000 filmikaadrit ja koloreeris need. See on esimene Eesti lindile kraabitud animafilm. Neist 7000st pildiks kraabitud kaadrist koosnebki „Labürint“, millega Kütt kehtestas kohe talle omase keskmisest kõrgema allegoorilisuse astme. Film on nõudlik ja kisub mugavustsoonist välja ka kogenuma animasõbra, pakkudes elamust, mis jääb veel kauaks meelde. Märgata võib ka mitmeid Küti kunstist ja filmidest tuttavaid elemente nagu silmamunad ja suured huuled.

Sprott võtmas päikest (1992, 23')

„Kuldkalakese“ muinasjutu äraspidises versioonis püüab vee all elutsev vineerist mees endale õhust kinni kala, kes lubab täita mehe kolm soovi. Aga nagu ikka sellises mõistulugudes, on soovide soovunelmad ja nende reaalne täitumine kaks täiesti erinevat asja. Mees tahaks paremat elujärge, aga mässib end iga järgmise sooviga sügavamale jamadesse.
Kui sisu toetub siiski võrdlemisi traditsioonilisele muinasloole, mis siis, et täiesti nihkega, on filmi vorm aga totaalselt igasugusest normist väljas, sest „Sprott võtmas päikest“ on esitatud vee all toimuva saksakeelse miniooperina. Veealune tegevustik muudab kogu filmi pildi ujuvaks, ebakindlaks, visuaalselt müra- ja sodirohkeks, saksa keeles maha lauldud dialoog süvendab võõrandumisefekti veelgi, kuid kõige selle kummalise koosmõju juures õnnestub filmil siiski veel ka hinge minna, sest me soovima vaesele vineermehele ühest küljest suurt sluõnne, aga teisalt saame aru, ta on oma edevusega ka osalt ise oma probleemide põhjustajaks.
„Sprott võtmas päikest“ tõi koju auhinna maailma olulisimalt lühifilmide festivalilt Clermont-Ferrand’is, Prantsusmaal. Sprott võidab alati!

Plekkmäe Liidi (1995, 15')

Väike Liidi on veendunud, et tunneb maailma oma vanematest paremini ja usub, et kärbseid tuleb hoopis kaitsta, mitte maha lüüa nagu tema isa seda teeb. Vaidlemisest hakkab kooruma tõde, aga kui Liidi näljastreigist väikeseks jääb ja ohtlikesse olukordadesse satub, tulevad talle appi just need kärbsed, keda ta kaitses.
„Plekkmäe Liidi“ on Mati Küti enda sõnul lastefilm, mille ta tegi oma kasvavatele tütardele. See tundub olevat ka Mati perekonna lugu, sest kuigi tegelased pole ehk üksüheselt kohandatavad reaalsetele isikutele, loeb Liidi osa sisse Küti tütar Kristel Kütt, ja vuntsidega isa, kes teeb „lennuharjutusi“ ja püüab erinevate vahenditega lendamist ära õppida, on küll kindlasti Mati Küti enda fiktiivne teisendus. „Ei oska ise lennata, ega anna ka teistele seda teha“, kritiseerib Liidi üheaegselt nii isa püüdlusi end maapinnast vabaks murda, kui tema suhtumist kärbestesse.
„Plekkmäe Liidi“ räägib hoolimisest ja keskkonnasõbralikust elustiilist, isade-laste suhetest ja veel nii mõnestki asjast. Ning kõige taustaks sumisevad sürrealismist hästi tuttavad kärbsed.

Põrandaalune (1997, 11')

Eks Küti filmidega on ikka nii, et igasugune „sisuselgitus“ on meelevaldne, ning eriti tundub see tõsi olevat „Põrandaaluse“ puhul. Näeme baleriini (Eve Andre Estoniast) tantsimas erinevate foonide ja struktuuride taustal. Filmitus on ülaltvaates, nii et tegelikult pikali olevast tantsijast jääb mulje, et ta on püsti. Taustal vahetuvad materjalid ja meeleolud, millele võib tähenduse anda eraldi igaüks ise. Baleriin meenutab inimest, kes läheb läbi elu, tantsides, kui ajakangas tema taga pidevalt muutub ja me ei tea kunagi päris täpselt, mis järgmiseks tuleb.
Ühest hetkest igatahes ilmutab end ka teine, värviline maailm, mis tundub viitavat hoopis sellele, et tegelik maailm kogu oma värvikirevuses ilmutab end meie tavaeksistentsi tasandist väljaspool. Seda võib näha nii suurenduse kui pisendusena – nii bakterite universumi kui ka suure ilmaruumina –, aga eks see üks segane lugu olegi, et kas mikro- või makrokosmos. „Põrandaalust“ tuleb igatahes püüda tajuda samavõrd, kui mõista.

Nööbi odüsseia (2002, 19')

„Nööbi odüsseias“ asub eksistentsiaalsele eneseleidisretkele üks nööp. Talle hakkab teel tunduma, et ta on suutnud end oma raamidest vabaks murda, aga lõpuks saab talle selgeks, et ka tema peab kuuluma talle ettemääratud kohta – nööpauku.
„Nööbi odüsseias“ ilmutab end taas üks Mati Küti filmide läbivaid teemasid vabaduseotsing, ja selle vabaduse näilisus meie elus. See tundub olevat mõtteline paariline filmile „Sprott võtmas päikest“, sest mõlemad on mõistulood, kus argistest materjalidest tehtud argised tegelased peavad silmitsi seisma keeruka elu mõtte teemaga.
Valdavalt lamenukktehnikas tehtud filmis kasutatakse rohkelt erinevaid materjale, tulemus on kirev ja kaootiliselt loominguline. Põhineb Homerose „Odüsseial“.

Une instituut (2006,10')

Ümar Une-Mati kõnnib omas rütmis üle maa ja külvab uneliiva. Väikesed Une-Katid on talle abiks ja panevad suikujatele pea alla padjad. Une-Mati jätkab aga oma teed, taustaks elektrooniline hüpnootiline versioon vanast eesti unelaulust.
Kui mitmes Küti filmis astub üles vuntsidega mees, keda võiks pidada ühtaegu nii Salvador Daliks kui Mati Kütiks, siis vahel ilmutab end ka René Magritte’i kaabuga mehe vuntsidega versioon, mitme sürrealistliku kujundi megamiks. Siin paneb Une-Mati neid magama terve rea, aga kui Mati Kütti võib pisut olla ka Magritte’i meestes, siis tegelikult on ta siin ikkagi Une-Mati, suure animaatori võimas nimekaim, kellel on võime tegutseda teadvuse piiril ja ühendada kokku reaalne ja fantastiline, teadlik ja alateadlik.

Substantia stellaris (2007, 3')

Nukufilm-video Ilmar Laabani luuletus(t)ele on lihtsalt hingematvalt ilus, vaevalt mõneminutine vilksatus, mis võib teenimatult jääda ta kaalukamate filmide varju.
Nagu Küti debüüt „Monument“ on ka „Substantia stellaris“ välja rebitud filmikassetist, seitsmest lühiloost koosnevast kogumikust nimega „Must lagi“, kus Eesti animaatorid kujutavad mõnd luuletust. Kassett on üldse suurepärane, aga Küti „Substantia stellaris“ jääb silma täieliku ebamaisusega, kus segunevad kokku kõik inimmõistuse ja olemise tasandid. Siin on asjad-objektid, tunded, mõtted ja instinktid ühtlase seguna ajast ja ruumist välja tõstetud mingisse oma fluidumisse, mida võiks vaadata tundide kaupa, aga antakse vaid minutites. Olgu siis selle filmi üürike kestus ka meeldetuletus elu kaduvusest.

      2. Lühifilmide kasett (54')

Taevalaul (2010, 45')

„Taevalaulust“ sai otsekui Mati Küti magnum opus – kolmveerandtunnine rännak läbi mati Küti loomingu põhiteemade – alateadvuse, psühhoanalüüsi, sürrealismi, kunsti, eneseotsingute, vabaduse.