Cannes’i filmifestivalil esilinastunud ning peaosatäitjale Emily Beechamile parima naisnäitleja auhinna toonud „Väike Joe“ on kui väga hillitsetud „Trifiidide päev“, mille on lavastanud Wes Anderson — kõik on ühtaegu imekaunis, isegi südamlik ning samas võõristav ja kõhe. Üksikemast ontlik sordiaretaja Alice on aretamas lille, mille lõhn muudab inimesed õnnelikuks. Kinkinud aga ühe isendi oma varateismelisele pojale Joe´le, sigineb naise hinge kahtlus, kas veripunase õiega taim võib mõjutada aina keerulisemaks ning kummastavamaks muutuvaid pere- ja töösuhteid.

Sarnaselt oma varasematele, eriti Veneetsia filmifestivalil esilinastunud ning hulgaliselt auhindu kogunud filmile „Lourdes“ (2009), — mis arutles ime võimalikkuse ja võimatuse üle, veendes ühtmoodi nii usklikke kui ka ateiste, — mängib lavastaja Jessica Hausner jätkuvalt ambivalentsuse ja kõhklustega, sest asjalood võivad ühtaegu olla nii- ja naapidised: tegemist on samahästi kas Väikeseks Joe´ks ristitud taime levitatava muteerunud viirusega või peategelaste viirastustega. Mahedalt pastelsetes toonides pealispinna all hiilib alati kahtlus, sest lõppkokkuvõttes on usaldus ja mõistmine ka kõige lähedasemates suhetes vaid uskumise küsimus.

Fantaasiarikkalt kunstilisest lähenemisest ning muinasjutulisest pildikeelest hoolimata ei hälbi „Väike Joe“ psühholoogias ja geeniteaduses asetsevatest lätetest kuigi kaugele. Selged on seosed geenitehnoloogia (murettekitava) arengu ja sellega kaasuvate eetiliste küsimuste vahel, mida Hausner eritleb kui keerukat Gordiani sõlme. Teisalt on tegu feministliku looga, mis seab kahtluse alla müütilise ema-armastuse, sest Alice’i jaoks on ühtviisi armsad tema mõlemad lapsed: nii poeg kui ka teadustöö, mille vahel tuleb end armutult rebestada. Seejuures jäetakse erinevate teemade ja tähenduskihtide segunedes suurem osa tõlgendamisvabadusest vaataja kanda.

Maarja Hindoalla