Komöödia sõjaväest välja heidetud 20-aastasest Antoine Doinelist (Truffaut’ alter ego Jean-Pierre Léaud’ kehastuses), kes asub otsima ideaalset tööd ja ideaalset naist, on igale filmiarmastajale tõeline maiuspala.

„[See on lihtsalt] üks film, mis püüab sarnaneda lauluga,“ ütles Truffaut „Varastatud suudluste“ kohta. Truffaut’ pühendumust filmikunstile (või siis ükskõiksust maailma vastu) näitab see, et ta lõi selle muretu linateose samal ajal, kui Pariisi vapustasid 1968. aasta tudengimässud. „Varastatud suudlustes“ siirdub režissööri alter ego Antoine Doinel (Jean-Pierre Léaud), kellest on nüüdseks saanud kohmakas 20-aastane noormees, otsima täiuslikku naist ja ideaalset tööd. Sõjaväest välja visatuna astub Antoine tööle detektiiviabilisena ning üks mees palkab ta välja uurima, miks keegi teda ei armasta. Šikk ja reibas Delphine Seyrig mängib õnnetu mehe naist, kellesse lummatud Antoine ülepeakaela ära armub. Endale omase žestina teeb Truffaut filmi alguses nutika kummarduse Hitchcocki „Psühhole“.

Kelmikas, nostalgiline ja vastupandamatult romantiline film „Varastatud suudlused“ on Truffaut’ ajatu ülistus nooruse kirglikkusele ja tormakusele.

„Tugev, armas, arukas ja röögatud vaimukas“ (Vincent Canby, The New York Times)

„Otsatult võluv, õrn, naljakas, graatsiline ja vaoshoitud“ (Penelope Houston).