Selle filmi peakangelaseks on vanahärra Joe Sarno – sexploitation-žanri tähtsaimaid režisööre, kes veel 88-aastasena püüab oma abikaasa toel ette valmistada uut filmi. Aga ajad on muutunud… Sexploitation-žanris oli porno see, mis toimus pigem inimeste peas ja stseenide taga kui otse ekraanil, ja mille graafilisest kuvamisest Joe kunagi väga huvitatud polnudki. Oluline oli ka pealkiri, sest kui see ja plakat tõid inimesed kinno, võis filmi näidata kasvõi tagurpidi. Ometi on Joe Sarno filmides eelarvelenappusele ja kiirele tootmistempole vaatamata hõrk kunstilisus ning inimpsühholoogia mõistmise püüd. Teda huvitas päris inimene ning tema filmilugude keskmes on alati naise teekond seksuaalse eneseleidmiseni, sellest tulenev rõõm ja nauding. Joe Sarno uskus ja ülistas kõigis oma teostes eelkõige naise orgasmi ning püüdis seda tabada nii näitlejate näos kui hääles. Sarnot ei huvitanud eales hardcore-pornograafia, mille võidukäiguga ta keeldus kaasa minemast. Sellega lõppes ka helge sexploitation-žanri kuldajastu. Tänu filmiajaloolastele on Joe Sarno olnud nüüd aga mitmete retrospektiivide keskmeks ning läheb auga ajalukku kui “pornofilmide Ingmar Bergman”. Ka käesolev ilus dokumentaalfilm aitab mõista Joe Sarno ja tema naise Peggy elu ja armastust.

Kaarel Kuurmaa