1961. aastal üritab folkmuusik Llewyn Davis (Oscar Isaac) alustada soolokarjääri, nüüd kui ta üsna edukas duo on lõpetanud. Ilmselgelt oskab Davis kirjutada tundeküllaseid laule, aga raske on vabaneda kaaslaste arvamusest, et endise partneriga kirjutas ta paremini. Lisaks loomeraskustele on tal ka rahaga probleeme ning ta on sunnitud peatuma sõprade sohvadel. Nagu sellest veel vähe oleks, ütleb folkmuusik Jean Berkey (Carey Mulligan) talle, et on rase ja arvab, et lapse isa on Davis – mis pole sugugi hea, kuna Jean on abielus.

„Llewyn Davise ballaad” sobib Coeni vendade kaanonisse – kus on filmid „Barton Fink” ja „Tõsine mees” –, keereldes rikkalikult välja töötatud tegelaste ümber, kes leiavad end ristteelt. See film võib mõnikord tunduda muusikalina, aga sarnaneb ka road-movie’ga ja lunastuse otsinguga, jälgides Llewyni püüet artistina edu saavutada.

Tehnilisest küljest on film särav, alustades operaator Bruno Delbonneli desatureeritud ajastutruu pildiga ning kunstnik Jess Gonchori 1960ndate New Yorgi hoolika taasloomisega. Samas pole see nostalgiline New York: Coenite terav dialoog ning Llewyni raskuste otsekohene kajastamine ei lase filmil muutuda liiga hubaseks. Mis puutub muusikaesitustesse, siis need on küllaltki tugevad ning Isaac laulab veenvalt ise. Llewyn ei pruugi iial staariks saada, aga see läbimurdesooritus võib Isaacist staari teha. Tim Grierson, Screen International

14.04 19:00