Wes Andersoni teine täispikk teos lõi täiesti uue filmižanri – irooniline romanss. “Rushmore” jälgib aasta jooksul ühe Ameerika prežtiiseima keskkooli abituriendi Max Fischeri ettevalmistusi ülikooli astumisel. Sotsiaalselt väga aktiivne Max on maleklubi president, prantsuse klubi esimees ja üleüldse pea kõikide koolis tegutsevate gruppide juht. Max loodab sisse saada kas Oxfordi või Harvardi aga hoolimata oma aktiivsusest või just nimelt selle tõttu on ta oma keskkooli üks kehvemaid õppureid. Tagatipuks armub pidevas koolist väljaheitmise hirmus piinlev Max kõrvuni esimese klassi õpetajannasse, mis keerab olukorrale topeltvindi peale. Filmi siirast tragikoomikat vaadates, tekib paratamatult tunne, et stsenaristid Wes Anderson ja Owen Wilson on Maxi karakterisse nii mõndagi oma ühisest koolikogemusest sisse kirjutanud ja tegemist on nende autoportreega. Komöödia struktuure järgivas filmis on piisavalt ka tumedaid alltoone, sügavust ning tohutus koguses kõnekaid detaile. Täitsa nagu Wes Anderson.