20. sajandi üheks olulisimaks filmiks peetav “Persona” on kõigi aegade ühe mõjukama ja kompromissituma autorifilmide režissööri Ingmar Bergmani tähtteos. Konseptuaalselt ja tehniliselt meisterlikult teostatud “Persona” on ühest küljest tugevalt kantud oma ajast ja ruumist, kus märksõnadeks on Jean-Luc Godard, Vietnami sõda, aatompommihirm, LSD, vaba armastus. Teisest küljest väljub teos ajast ja ruumist, jäädes oma väljendusvahendites ülimalt minimalistlikuks ning keskendudes eelkõige inimpsüühika tumedamatele aladele. Mäng musta ja valgega on filmi põhielement.

“Persona” keskendub kahele naiskarakterile: noorele näitlejale (Liv Ullman), kes on lakanud rääkimast, ning teda hooldavale medõele (Bibi Andersson). Kahe naise vaheline suhtlus on pingeline ning laetud välja öeldud ja ütlemata sõnadest. Mida aeg edasi, seda hägusamaks muutub piir reaaluse ja kujutelma ning kahe peaosalise vahel. Kes on kes ja mis on päris? On tegemist psühholoogilise draama või õudusfilmiga?