Noor režissöör Debra Granik puges 2010. aastal paljudele hinge oma teise mängufilmiga “Talve luud” (Winter’s Bone). Järg sellele, “Hulkuv koer”, on aga hoopis dokk mootorrattal sõjaveteranist Ron “Hulkuv koer” Hallist.

Läbi Halli avaneb täielik americana: veteranid, tsiklimehed-rokkarid, relvad, Jeesus Kristus, Iraak, Vietnam, oksjonipidajate vada, kantri jne. Seda, kui profilt Granik oskab edasi anda seda USA keskmaa-mütoloogiat (kõlab natuke nagu Kääbikust oleks juttu), nägime juba Winter’s Bone’is. Ja kuigi ta on üles kasvanud Harvardi ja MIT kodulinna Cambridge, Massachusettsi jõukas eeslinnas, on filmides teda pigem huvitanud lihtrahvas.

“Hulkuv koer” on üles võetud vaatlevas stiilis, otsest narratiivset liini pole ja kaamera jälgib Halli ning ta kaaslaste käimisi ja tegemisi erinevatel üritustel, näidates meile ja lastes kuulda mõtteid selle kohta, milline on lihtsa inimese elu tänapäeva USAs. Rahva üha suureneva umbusalduse foonil on just nemad, need arhetüüpsed rebelid, lõpuks need, kellele see riik alati toetuda saab. Hoolimata igasugusest ülekohtust on nimelt nende rokkarite ja veteranide südames usk paremasse tulevikku. Nende aated ei aegu ega paindu, nagu ühe põlises Ameerika loos olema peab.

Tristan Priimägi