Süüria filmitegija Ossamma Mohammed elab eksiilis Pariisis, kuni temaga võtab Facebookis ühendust Wiam Berdixan, aktivist ja õpetaja Homsist Süüriast. “Mida sa filmiksid, kui oleksid oma kaameraga siin?”, küsib ta Mohammedilt. Retoorilisele küsimusele on õõvastav vastus. Wiam on filminud Homsis toimunud õudusi kogu ulatuses. Maapealset maailmalõppu. Tapmisi ja vägivalda. Justkui öeldes, et enam te pilku ära keerata ei saa, nagu te seda seni teinud olete. Nüüd oleme kõik vastamisi sellise tõelisusega, mida pole kohendanud ükski meediakanal ega mainekujundaja. Kuriteod ekraanil omandavad unenäolise mõõtme. Kuidas saaks see kõik olla päris? Filmis on lisaks kasutatud sadu pilte ja filmilõike sündmuskoldest. Nende autoreid on kogu materjali monteeriv Mohammed hakanud sisimas kutsuma “surnud poeetide ringiks”. Nende kaadrite filmimise nimel on mitmed neist kaotanud elu. Sõjast on alati filme tehtud, aga vahel tuleb mõni selline teos, mis suudab oma mõjuvuses sind hingepõhjani raputada. “Hõbevesi” on üks selliseid.

Tristan Priimägi