„Ma ei pea ennast ise režissööriks,” kuulutas Ameerika uue kino pioneer John Cassavetes 1968. aastal. „Mina vastutan filmi eest samal moel kui kõik teised, kes on selles osalised, kes ennast sellega väljendavad ning tunnetavad oma osavõttu filmist kui midagi enda jaoks olulist ja ulatuslikku.”

Martin Scorsese on öelnud: „Orson Wellesi filme võin ma kakskümmend korda uuesti vaadata. Cassavetese filme vaatan ma vaid ühe korra, kuna tean, et nad tabavad mind vahetult. Minu jaoks kujutavad nad endast tõde, kohalolu, elu intiimsust ennast – niimoodi tahaksin minagi osata elu filmi püüda.”

Method acting on võlusõna, mis ühendas Ameerika indie-filmide klassikut John Cassavetest (1929–1989) oma meelisnäitlejate Ben Gazzara, Peter Falki ja Seymour Casseliga. Selle meetodi põhimõtteks on näitleja püüd sulanduda tegelaskujusse, mitte mängida rolli, vaid seda otseses mõttes kehastada.

Näitlemise ja lavastamise tipplkassi näitav “Abielumehed” on nii hea, et seda tahaks vaadata iga päev aasta aega jutti.

Gus, Harry ja Archie on just kaotanud oma parima sõbra. Suutmata leinaga toime tulla otsustavad nad oma argirutiinist väljuda ja veedavad paar päeva koos mööda baare kammides, korvpalli mängides ja metroodes magades. Ühesõnaga tehes edutuid katseid hoidmaks oma mõtted eemal sõbrast ilmajäämisest. Leina kohalolu on siiski kogu aeg tajutav ja lõpuks saavad peategelased aru, et selle eest pole võimalik põgeneda.