Väikelinna saabub ronin, ehk peremeheta samurai Sanjuro (Tohiro Mifune). Linn on lõhestatud kahe rivaalitseva kriminaalse gängi poolt, kes pürivad ainuvalitsuse poole. Sanjuro pakub oma teeneid kõigepealt ühele, seejärel teisele, keerates vastased üksteise vastu üles, ent säilitades mingil moel autonoomse staatuse nende kahe vahel. Sanjurol tundub olevat plaan valmis, aga nagu igas mängus, ei pruugi ka siin minna kõik lõpuni päris nii nagu mõeldud oli.  

Kurosawa lõi “Yojimboga” mitu stereotüüpi, mille on õhtumaa filmikultuur hiljem täielikult omaks võtnud. Lugu kangelasest, kes kaks rivaalitsevat osapoolt üksteise vastu välja mängib, on jutustatud nii vesterni (Sergio Leone “Peotäis dollareid”), ulmeka (“Sõdalane ja printsess”) kui film noir’i (“Viimane ellujääja” Bruce Willisega) võtmes. Kuna Sanjuro võtab oma nime juhuslikult taimelt, mida ta nimeküsimise ajal silmab, on ta tegelikult eelkäijaks lääne žanrifilmidest tuntud “nimetule mehele”, kes tuleb eikuskilt ja läheb eikusagile, ning kelle napp kõnepruuk ja müstiline olek viitavad hämarale minevikule.

“Yojimbo” on üks Kurosawa selle perioodi nn. chanbara, ehk mõõgavõitluse-filmidest, mille keskmes on moraalsetest dilemmadest lõhestatud ronin. Ronin’i eksistents on paradoksaalne: samurai peab langema oma peremeest kaitstes, ronin on aga mingil moel kaotanud peremehe ja säilitanud elu. Iga ronin’i, ka Sanjuro, keskseks edasiviivaks jõuks on see sisemine vastuoluline traagika. Tal ei ole enam midagi kaotada.

Tristan Priimägi