Argentina lavastaja Pablo Aguero vaatleb selles nutikalt lavastatud ja kirjutatud draamas üht Argentina lähiajaloo ikoonidest – Eva Peroni ja tema mõju riigi mentaalsele ajaloole. Täpsemalt on see film võimust ja sellest, mida see inimestega teeb. Filmis läbitakse 22 aastat Peroni surmast kuni tema surnukeha kodumaale toomiseni. Kunagise esileedi balsameeritud surnukeha muutub uusi võimureid kummitavaks tondiks. See pole Marxi kommunismitont, vaid Argentina rahva jaoks võrdsuse ja õigluse sümbol, millegi sellise kehastus, mille võimalusse on üha raskem uskuda. 33-aastaselt vähki surnud Eva Peroni olulisus Argentina ajaloos oli märkimisväärne: kuue aastaga pani ta aluse tugevale töölisliikumisele ja naisõiguslusele ning seda kõike vaid presidendi abikaasana. Teda ülistati ja kardeti ning see peegeldub ka selles üpris nappide vahenditega tehtud draamas. Agüero lavastus tugineb heale stsenaariumile ja tugevatele näitlejatele, kes pikad lõiketa dialoogid välja kannavad: Gael Garcia Bernal ja Denis Lavant on vaid tuntumad nimed filmi andekate näitlejate ansamblist. Filmi stsenaarium on hõlpsasti kohaldatav ka teatrilavale ning teema üldistusaste lubab seda mõista ka neil, kes Argentina ajaloost suurt ei tea. See on küll ajaloofilm, kuid kaugel selle žanri traditsioonilisest vormistusest. Oma vasturääkiva paatosega sobib Agüero linatöö iseloomustama kõiksuguseid sisepoliitilisi pöördeid ka teistes riikides ja on seetõttu aktuaalsem kui pelk tagasivaade minevikku. Paljudele võib see film olla üks tänavuse PÖFFi suurelamusi.

Tõnu Karjatse