Kui otsida filmimaailmast näidet elu ja kunstitõe ühtesulamisest, siis on raske mööda vaadata saksa režissöörist Rainer Werner Fassbinderist. 37aastaselt surres jättis Fassbinder endast maha pärandi, millega tutvumine on teadustöö mõõtu: 40 mängufilmi, mitu teleseriaali, 24 lavastust, tosinad filmirollid ja muu sinna juurde. Fassbinderist on võimalik teha dokki igatmoodi. Annekatrin Hendel on aluseks võtnud varem avaldamata kirjutised ja intervjuud, mille abil räägitakse lugu idealistlikust töönarkomaanist Fassbinderist, kes suutis terve karjääri jooksul jääda täiesti kompromissituks, ja kes põimis eraelu ja filmifiktsiooni kui masohhistist teadlane. Psühholoogiline manipulatsioon ja inimeste tunnetega mängimine oli Fassbinderi võtteplatsi kurnav argipäev. Närvilisus ja tohutu töötempo aga loomingulised meetodid, millega kaasa minemiseks pidid ka ise olema piisavalt hull. Paljude arvates pole mitte keegi kõnetanud paremini sõjajärgse Lääne-Saksamaa hirme ja valupunkte kui Fassbinder. Siin filmis saavad sõna mitmed tema muusad – Hanna Schygulla, Irm Hermann ja Margit Carstensen – kui ka kaastöötajad ja kaasamõtlejad nagu Volker Schlöndorff, Wolf Gremm jt. Fassbinder oli idealist, kes oli kunsti nimel nõus ohverdama kõik, lõpuks ka oma elu. Osake sellest elust on nüüd püütud siia filmi.

Tristan Priimägi