‘Koyaanisqatsi’ indiaani keelest tõlgituna tähendab tasakaalust väljas elu. Godfrey Reggio viitab siin kahe maailma kokkupõrkele – see on apokalüptiline visioon inimese sotsiaalsete ja tehnoloogiliste saavutuste ja looduse põrkumisest. Inimese saavutused tulevad keskkonna arvelt. Pane inimene vette – ta leiutab skafandri, pane inimene õhku – ta ehitab lennuki. Inimene on leidnud eeliseid olemaks edukaim elusolend. Vaid tugevaim jääb ellu. See on looduslik valik. Ometi kui pole kohta, kus elada, pole ka Elu. Kas loodus ennast oskab valida?

‘Koyaanisqatsi’ on visuaalne poeem – filmil puudub narratiiv ja igasugune dialoog. Mõjuvõimsaid visuaalseid kujundeid saadab helilooja Philip Glassi suursugune heliriba. Ainulaadne kogemus. Selles filmis on jõud.