Mitmekülgne prantsuse stsenarist ja režissöör François Ozon suudab eduka kaasaegse filmitegijana publikut kahtlemata ikka ja jälle üllatada. Ebatavaliselt sünge draama "Frantz" on aga selgelt eristuv töö mehelt, kelle kõige iseloomulikum tunnusjoon on sageli olnud tema kirg mängulisuse vastu. Mustvalge ja kakskeelne ajastudraama "Frantz" on kindlasti üks kõige sirgjoonelisemaid filme Ozoni loomingus, seda nii dramaatilises kui ka seksuaalses mõttes. Kuid tema keerukas tundemaailm ja peenhäälestatud iroonia on selgelt äratuntavad selles küpses teoses, mis ületab žanriliselt pastiche'i piire ning pakub intellektuaalset stimulatsiooni ja emotsionaalset rahuldust. Film, mis on saanud nime tegelase järgi, kes jääb linal vaid kummituseks, on inspireeritud Ernst Lubitschi 1932. aastal esilinastunud draamast "Katkenud hällilaul". Ozoni võttepaigaks on Esimese maailmasõja järgne väikelinnake Saksamaal, kus noor Anna (Beer) leinab taga oma sõjas hukkunud kallimat Frantzu. Ühel päeval märgatakse võõrast noormeest Frantzu hauale lilli asetamas: see on prantslane Adrien (Niney), kes räägib Annale, et tema ja Frantz olid sõbrad.

Nähes Adrieni kui ühendavat lüli oma kadunud kallimaga, tutvustab Anna noormeest Frantzu vanematele (Ernst Stötzner, Marie Gruber), kes saavad üle oma vastumeelsusest võõrustada endist vaenlast ning tervitavad noormeest oma perekonnas. Kuid nad ei tea veel kogu tõde Adrieni minevikust, mis tuleb päevavalgele alles siis, kui Anna sõidab tema juurde Prantsusmaale.

Pascal Marti lummav mustvalge operaatoritöö, kuhu vaid puhuti satub üksikuid värvilaike, on rahulik ja maaililine, segades meisterlikult kaadreid nii Saksa- kui ka Prantsusmaalt ning hiilates nii kõrge kunstilise taseme kui ka kostüümidega (viimaste autoriks Pascaline Chavanne).

Jonathan Romney, Screen Daily