“Autokaamera ei mõjuta kuidagi ümbrust. Seetõttu on see objektiivse doki filmimiseks täiuslik abivahend.” – Dmitri Kalašnikov

Pealtnäha on “Road Movie” just selline kunstiprojektitaoline film, millest kuuldes tahaksid ilmselt paljud hõigata “Ka mina oleksin võinud selle filmi teha!”. Vahe ongi vaid selles, et ei teinud. Piiterlane Dmitri Kalašnikov on kogu filmi kokku monteerinud Venemaal populaarsete ja internetis kurikuulsaks saanud autode pardakaamerate ülesvõtetest. Pealtnäha on siinne materjal sama juhuslik kui kogu internet – arusaamatu logaritmi põhjal meile Youtube’is järjest järgmisi nonsens-klippe soovitav otsingumootor, mille eesmärgiks on lahutada meelt ja vedada meid järjekindlalt mõttetu meelelahutuse saatel minuthaaval surmale lähemale. Kui aga “Road Movie” sisse minna, koorub siit välja kaunis, eksistentsialistlik ballett elust, surmast ja kõigest, mis nende kahe vahele jääb. Filmi peategelaseks on absurdne või tõsine, aga igal juhul ettearvamatu maailm meie ümber, mille kulgemist on võimatu peatada – hüpnotiseeriv ja meelelahutuslik tripp, mida siin filmis vürtsitab ainult venelastele omane fatalistlik-pohhuistlik must huumor. Ja mis see meie elugi muud on, kui üks road movie, arvaks ilmselt ka see vene kutt, kes autoga karsumdi jõkke sisse sõitnuna nentis lihtsalt rahulikult: “Prijehali”.

– Tristan Priimägi