„Sul ei ole õrna aimugi, kui palju ma sind armastan, sest ma ei öelnud sulle seda kunagi. Ma arvasin, et sa teadsid.“

Poola tuntud dokumentalist Pawel Lozinski uusim film on tõeline dokumentaalpõnevik, millelt on raske pilku pöörata esimestest sekunditest viimaseni. Kõik see on üles võetud ühes tühjas hallide seintega ruumis lihtsamast lihtsamini – kolm statiivile seatud kaamerat filmivad ainult suuri plaane ning ükskikuid emotsioone vahendavaid detaile. Selles ruumis istuvad kolm inimest. Ema Ewa, tütar Hanna ja psühhoterapeut Bogdan. Tuppa kostub õrnalt anonüümse linna juhuslikke hääli, mis on ka filmi ainsaks filmi helikujunduseks. Kahe naise hinges on haavad ja palju väljendamata armastust, mida terapeudi juhendamisel mitme kuu jooksul toimuvate sessioonide käigus tasahilju avatakse.

Krakowi Jagiellonia ülikooli professor Bogdan de Barbaro, on selle värske filmi juba võtnud oma õpilaste stuudiumi osaks. Kindlasti saab sellest meisterlikust teosest ka tõsielufilminduse olemust ja eetilisi piire puudutava diskussiooni subjekt. Kuigi režissöör ei tee justkui omalt poolt midagi – ainult suures plaanis inimese nägu, vaikus, sõnad ja ütlematajätmised ning kronoloogiline montaaž – puudutab see lihtne film kogu inimeseks olemise universaalset draamat. Pawel Lozinski film on täis täpset kaastundlikku tarkust ja tähelepanu ning igatsust emotsionaalse mõistmise järele.

– Kaarel Kuurmaa