Kui prantsuse n-ö paha poiss Michel Houellebecq oli õnnetu teismeline, siis leidis ta lohutust Iggy Popi ja the Stooges'i albumite kuulamisest ning, alustades vaesuses oma kirjanikukarjääri, kaunistas tema tillukese toakese seinu vaid üks hiiglaslik plakat Iggy Popist. Raske oleks nendel aegadel olnud ette kujutada, et nendest kahest mehest saavad mitte ainult üksteise fännid, vaid ka suured sõbrad.

Hollandlase Erik Lieshouti dokumentaalfilm keskendub kunstnikele, kes vaatamata valitud tee raskustele, jäävad ikka iseeendiks ja suudavad luua kunsti, mis kõnetab sügavalt miljonite inimeste hinge. 

Houellebecq on öelnud, et kunstniku ülesanne on panna näpp ühiskonna haavale ja vajutada nii kõvasti kui vähegi suudad. Iggy on sellega nõus. Kunstnikuks ja inimeseks olemisest ning paljudel muudel teemadel vestlevad omavahel need kaks suurt loojat ka selles filmis.

See on film, mis kõnetab lihtsat inimest, kontorirotti, kes tahaks kabineti ukse selja taga sulgeda, ahelatest vabaneda ja teha päriselt midagi oma eluga.