Filmile järgneb vestlus režissöör Vladimir Loginoviga. 

Juba üle 15 aasta, igal septembril, toimub Maardu linnas „Sorotšintsõ laat“. Seda külastab igal aastal üle 15 000 inimese. Vaatamata ettevõtmise mastaapsusele, kajastatakse seda eestikeelses meediaruumis väga vähe. See ukraina hõnguga üritus on aga Eesti kontekstis ainulaadne ning sellest on saanud väikelinna elanike aasta põhisündmus ja tõeline pidupäev. Maardu linn, nagu ka selles korraldatav „Sorotšintsõ laat“, on üpris huvitav koht Eesti kaardil. Vaid mõne kilomeetri kaugusel Tallinnast asuv linn toimib omamoodi saarekesena, mis on mõeldud vaid „omadele“. See omapärane suletus, võõraste silmade eest varjatus on võimaldanud säilitada selle elanike isikupära ja ainulaadsuse. Maardu elanikkond koosneb suuresti venelastest ja ukrainlastest. Maardu linnas toimuv sügislaat on suurimaks ukraina laadaks väljaspool Ukrainat ja on isegi kantud Ukraina rekordite raamatusse.

Nimetus „Sorotšintsõ laat“ on laenatud Nikolai Gogoli samanimeliselt jutustuselt, mis kubiseb fantasmagooriast, huumorist ja absurdist. Ning ka Maardus toimuv laat on läbinisti täis neid samu elemente. Kõike seda näitab dokumentaalfilm „Prazdnik“.

Filmi pealiiniks on ilukonkurss Miss Maardu, mis leiab aset laada raames. Keset sadu müügipunkte, mis kauplevad kõigega – aluspesust vaipadeni, seebist kalapüügi vahenditeni ning lihatoodetest kardinateni – on toimumas kohalik iludusvõistlus. Mitu tütarlast Maardu linnast osalevad konkursil, demonstreerides oma ilu, elegantsi ja eri oskuseid. Nagu ütleb välja iludusvõistluse üks osalejaid: „Maardus on peaaegu kõik saanud Miss Maarduks“. See fraas toob kõige paremini esile kõnealuse konkursi kolkalikkust. Ometi ei takista see tüdrukutel ja nende mentoril suhtuda konkursiks ettevalmistustesse täie tõsidusega. See üleliigne tõsidus ainult võimendab ürituse absurdsust.

Kaamera jälgib, kuidas tüdrukud valmistuvad konkursiks. Harjutavad, teevad proove. Kuidas nende juhendaja Antonina Romanovna õpetab neid õigesti kõndima, hoidma rühti, rääkima jne. Tüdrukud pabistavad, sest enamik neist pole kunagi esinenud laval suure auditooriumi ees. Seda enam, et suur osa auditooriumist on iluduskonkursi toimumise ajaks tõenäoliselt purjakil ning ilmselgelt mitte kõige adekvaatsemas seisundis iludusvõistluse vaatamiseks.

Film on pikitud värvikate stseenidega. Seega avab Eestis püsiväljendiks muutunud fraas „võimalik vaid Venemaal“ end uuest küljest ning vaataja näeb, et paljud asjad on võimalikud ka Eestis