menuimage Must Käsi
#David Lynchi retrospektiiv
David Lynchi retrospektiiv: Elevantmees

biograafia draama

Kestus 2h 4m

Riik USA, UK

Režissöör David Lynch

Keel Inglise, Prantsuse

Londoni haigla kirurg Frederick Treves (Anhony Hopkins) saab juhuslikult kuulda ühest meditsiinilisest veidrusest, keda näidatakse ilmarahvale ühes kohalikus tsirkuses. Jäljed viivad ta hirmsalt moondunud kehaga olendini, kelle hüüdnimeks on Elevantmees. Treves hakkab olendit uurima ja proovib ta ühtlasi eemale saada selle sadistlikust peremehest Bytesist (Freddie Jones). Treves peab Elevantmeest (John Hurt) alguses poolearuliseks, aga mida aeg edasi, seda enam hakkab ta mõistma, et hirmutav kehamass peidab kaunist sisemust.

Kui Lynchist rääkida, siis tundubki, et mid...Näita rohkem

Londoni haigla kirurg Frederick Treves (Anhony Hopkins) saab juhuslikult kuulda ühest meditsiinilisest veidrusest, keda näidatakse ilmarahvale ühes kohalikus tsirkuses. Jäljed viivad ta hirmsalt moondunud kehaga olendini, kelle hüüdnimeks on Elevantmees. Treves hakkab olendit uurima ja proovib ta ühtlasi eemale saada selle sadistlikust peremehest Bytesist (Freddie Jones). Treves peab Elevantmeest (John Hurt) alguses poolearuliseks, aga mida aeg edasi, seda enam hakkab ta mõistma, et hirmutav kehamass peidab kaunist sisemust.

Kui Lynchist rääkida, siis tundubki, et mida kõrgem on filmi nn. lynchlikkuse kvoot, seda rohkem seda ka fännide hulgas hinnatakse. Ehk seetõttu ongi „Elevantmees“ üks tema vähem mainitud teosed, et see on vahest Lynchi kõige „normaalsem“ film. Kui lynchilikkus konstrueeritakse tavaliselt vormi pealt, stilisatsiooni, kinematograafiliste laenude ja absurdi(koomika), isegi paroodia pealt, siis on „Elevantmees“ filmina sama otsekohene ja siiras kui Elevantmees Merricki hing. See on klassikaliselt konstrueeritud ja näideldud biograafiline-ajalooline draama päriselulisest tegelasest, kus põhirelvaks empaatia abil ellu kutsutud emotsioonid. Siin on näha Lynchi püüdu kanaliseerida oma Euroopa filmikunsti lemmikuid: Federico Fellini vaim hõljub haigla kiusamisstseeni ja selle muusikavaliku kohal, hajutused musta mustvalges filmis meenutavad aga Ingmar Bergmanit. Ja otse loomulikult ei saa unustada võrdlust Tod Browningu klassikalise friigifilmiga „Värdjad“ („Freaks“, 1932), seda nii filmi teema, stseenide teostuse kui keskse idee poolest.

Filmi saatis suur edu, kaheksa Oscari-nominatsiooni (küll ei ühtki võitu), korralik kassaedu (26 miljonit 5miljonilise tootmiskulu vastu) ja huvitav muutus Ameerika Filmiakadeemia auhindade regelemendis, sest just pärast seda filmi otsustati hakata andma eraldi kuldmehikest ka parima grimmi kategoorias. Erinevalt paljudest teistest arthouse-režissöörist, kes on suurema eelarvega žanrifilmidega jänni jäänud, näitas Lynch, et teda võib oodata suurfilmide lavastaja karjäär. Õnneks seda siiski ei juhtunud.

Näita vähem
Mis on eriprogramm “David Lynchi retrospektiiv”?

Ajalugu liigub alati üldistamise suunas ja püüab ajastuid ja nähtusi mingi ühe visuaalmärgi või fraasiga kokku võtta. Marilyn Monroe seelik ja Dali vuntsid. Kui küsida, miks just nüüd peaks tegema David Lynchi retrospektiivi, siis võiks vastata, et kuigi Lynch on alati olnud inimeste teadvuses olemas ja pole hoolimata pikkadest pausidest oma filmide vahel kuskile vahepeal päriselt „ära läinud“ (vähemalt on ta edasi elanud meie rahututes unenägudes), siis on ka tema saanud mingis mõttes samasuguse taandamise osaliseks. Me kõik arvame teadvat, mis see „lynchilikkus“ on – hämar neo-noir, mis põrkab kartmatult sürrealismi, erootikasse ja ajuvabasse huumorisse; ultravägivalda ja punasesse. See on Lynchi luupainaja-liivaga täidetud liivakast, millesse ta meie ettekujutuses meid ikka ja jälle tagasi mängima kutsub. Nende üldistavate märkidega on aga selline lugu, et meil tekib neist mingi ettekujutus, mis ei pruugi enam tegelikkusele vastata. Mälestused ikka moonduvad aja jooksul, rääkimata siis veel unenägudest. Nüüd, kui tema viimasest filmist on möödas juba kuusteist aastat ning isegi „Twin Peaksi“ fantastiline jätkuhooaeg jääb viie aasta taha, on aeg vaadata ja veenduda selles, et, ... jah – lynchilikkus on Lynchi filmides endiselt alles, aga kuidas ta meid täna kõnetab? Ja mida selle fassaadi tagant veel leida võib?

David Lynchi retrospektiiv toob taas kinolinale kõik tema kümme täispikka filmi kronoloogilises järjekorras ja järjestikustel päevadel.

Silencio.

Linastused

14.10.2022 - Kõik asukohad
Vanalinn
19:00
Europa Cinemas
Eesti Kultuurkapital
Ellington
Põhjala
Ellington
DHL
Eesti Filmi Instituut
Eesti Ekspress
Limegrow