Londoni haigla kirurg Frederick Treves (Anhony Hopkins) saab juhuslikult kuulda ühest meditsiinilisest veidrusest, keda näidatakse ilmarahvale ühes kohalikus tsirkuses. Jäljed viivad ta hirmsalt moondunud kehaga olendini, kelle hüüdnimeks on Elevantmees. Treves hakkab olendit uurima ja proovib ta ühtlasi eemale saada selle sadistlikust peremehest Bytesist (Freddie Jones). Treves peab Elevantmeest (John Hurt) alguses poolearuliseks, aga mida aeg edasi, seda enam hakkab ta mõistma, et hirmutav kehamass peidab kaunist sisemust.

Kui Lynchist rääkida, siis tundubki, et mida kõrgem on filmi nn. lynchlikkuse kvoot, seda rohkem seda ka fännide hulgas hinnatakse. Ehk seetõttu ongi „Elevantmees“ üks tema vähem mainitud teosed, et see on vahest Lynchi kõige „normaalsem“ film. Kui lynchilikkus konstrueeritakse tavaliselt vormi pealt, stilisatsiooni, kinematograafiliste laenude ja absurdi(koomika), isegi paroodia pealt, siis on „Elevantmees“ filmina sama otsekohene ja siiras kui Elevantmees Merricki hing. See on klassikaliselt konstrueeritud ja näideldud biograafiline-ajalooline draama päriselulisest tegelasest, kus põhirelvaks empaatia abil ellu kutsutud emotsioonid. Siin on näha Lynchi püüdu kanaliseerida oma Euroopa filmikunsti lemmikuid: Federico Fellini vaim hõljub haigla kiusamisstseeni ja selle muusikavaliku kohal, hajutused musta mustvalges filmis meenutavad aga Ingmar Bergmanit. Ja otse loomulikult ei saa unustada võrdlust Tod Browningu klassikalise friigifilmiga „Värdjad“ („Freaks“, 1932), seda nii filmi teema, stseenide teostuse kui keskse idee poolest.

Filmi saatis suur edu, kaheksa Oscari-nominatsiooni (küll ei ühtki võitu), korralik kassaedu (26 miljonit 5miljonilise tootmiskulu vastu) ja huvitav muutus Ameerika Filmiakadeemia auhindade regelemendis, sest just pärast seda filmi otsustati hakata andma eraldi kuldmehikest ka parima grimmi kategoorias. Erinevalt paljudest teistest arthouse-režissöörist, kes on suurema eelarvega žanrifilmidega jänni jäänud, näitas Lynch, et teda võib oodata suurfilmide lavastaja karjäär. Õnneks seda siiski ei juhtunud.

Tristan Priimägi