„Juhus on alati olnud mu parim assistent“, lausub Varda siin oma üheks tuntud maksiimiks kujunenud lause. Varda ei pelga ei oma vanadust ega teiste noorust. Kui „Järelnoppijates“ kuuleme teda räppimas, siis „Palgetes, paikades“ moodustab ta üsnagi ootamatu, aga värske loomingulise tandemi tänavakunstnik JR’ga, kellega koos asutakse ringreisile mööda Prantsusmaad, et elavdada külade, tööstuskomplekside ja geoloogiliste moodustiste halli palet värviküllaste ja nutikate hiid-stencil’itega. Varda on välja toonud, et tal on loomingus kolm printsiipi – inspiratsioon, loomine ja jagamine – ning see triumviraat tuleb lähenemisena siin filmis väga hästi välja. Vardal oli selleks ajaks juba nägemine üsna vilets, aga kuidagi on ta siiski suutnud teha sedavõrd visuaalse filmi. Visuaalsuse juures ei unusta ta aga endiselt iialgi ka inimest – oma uut sõpra JR’i enda kõrval, juhuslikke inimesi, keda kohatakse teel kuskilt kuskile. 

Varda mõtleb igal hetkel nagu kunstnik ning oskab oma kunstilise mõtlemisega elavdada igaühe elu, kes temaga kokku puutub. 

„Palged, paigad“ nomineeriti parima dokfilmi Oscarile ning Vardast sai kõigi aegade vanim Oscari nominent. Mida kavatsed teha sina, kui oled 88-aastane?