Elle (Silvia Montfort) saabub rongiga Pariisist rannikulinnakesse Sète’i, et seal kohtuda oma abikaasa Luiga (Philippe Noiret). Neil seisab ees suur otsus: kas kolida Lui lapsepõlvepaika, vaiksesse kalurikülla, või tuleks neil hoopis lahku minna?

Pointe Courte on noore fotohuvilise Agnès Varda tõeline tahte triumf. Ilma mingi eelneva filmihariduse ega -kirjaoskuseta Varda, kes oli üldse näinud vaid umbes 20 filmi, saab instinktiivselt pihta millelegi täiesti uuele. 

„Pointe Courte“ räägib võõrandumisest, aga täiesti teistsugusel moel, kui seni kombeks. Ilma igasuguse analüüsita, fragmentaarselt, aga väga poeetiliselt. Kui filmi struktuur tundub segane, siis hulluses on meetod. Filmi kaks lugu - Silvia ja Lui liin ning kaluriküla argipäeva kujutamine – ei ristu kunagi, mis tekitab ka praegu väga kummalise ebakõla, kuna oleme harjunud põhjendatumate lahendustega. Struktuur on laenatud William Faulkneri „Metsikutest palmidest“. Faulkner saatis kirjastusele kaks lühijuttu, aga kirjastus soovis avaldada romaani ja pani need ise kokku. 

„Pointe Courte“ on kogemata sünkroonis nii Itaalia neorealismi (doki ja fiktsiooni segamine, mittenäitlejate kasutamine) kui Robert Bressoniga – Varda käskis näitlejatel oma tundeid mitte väljendada ning rääkida nii nagu nad loeks paberilt maha. 

Heli süvendab võõristust veelgi: Varda otsustas teha nii, et helimiks ei arvesta perspektiiviga, ehk kui tegelased kaadris kaugenevad, jääb helitugevus ikka ja alati samaks. Tulemuseks jällegi väga kummastav efekt – justkui realistlikult üles võetud pildiga filmis hakkavad muud elemendid seda reaalsust kahtluse alla seadma, luues mingi uue, teistsuguse, veidra õhustikuga maailma.

Agnès Varda „Pointe Courte’i“ võib täie õigusega pidada Prantsuse uue laine alguspunktiks ja Prantsuse uue laine sündi võib sama edukalt omistada Vardale kui ta häälekatele meeskolleegidele nagu Chabrol, Godard või Truffaut, kes kõik tegid oma debüüdid hiljem, järgnevate aastate jooksul.