Käesoleva sajandi esimese kümnendi keskel hakkas Varda uudishimuga huvituma aja kulgemisest ja vananemisest. Kartmatu nagu alati, ka teemade suhtes, millest osad mõeldagi ei suuda. Sõber meenutab, et Varda lemmiksaaliks Louvre’is sai Rembrandti autoportreede saal, kus näeme maalidel järjest vananevat kunstnikku. 

2005. aastal tuli ta välja kahe oma tagasivaate filmiga oma käinud aegade hittidele („Rue Daguerre 2005“ ja „Cléo 5st 7ni. Meenutused“) ning alates 2008. aastast tegi ta terve rea töid, mis keskendusid enesevaatlusele olevikus ning oma loomingu kokkuvõtete tegemisele. Selle tegevusega haaras Varda ohjad tugevalt enda kätte, et kontrollida narratiivi selles osas, kuidas ta loomingut mõista või sellest rääkida. Kes mõistaks Vardat veel paremini kui ta ise. Sealjuures tegi ta seda võrdlemisi egovabalt, aga samas kindla teadmisega oma olulisusest maailma filmiloos, ja veendumusega, et seda peavad peale tema teadma ka kõik teised. „Agnès’i rannad“ (2008) on keskmisest natuke kunstilisem ja poeetilisem, „Agnès Varda. Sealt sinna“ (2011) eksperimenteerib minisarjaformaadiga viieosalises reisiseriaalis, „Agnès’i 3 elu“ keskendub Varda kolmele loomingulisele küljele fotograafi, filmitegija ja visuaalkunstnikuna, ka siinses retrospektiivis linastuv „Palged, paigad“ seob Varda dünaamiliseks duoks noore kunstniku JR’ga, kelle tegevuse ja olemise kaudu ta jälle uutmoodi kinolinale peegeldub. Need kõik dubleerivad mingil määral üksteist, aga on vajalikud just selleks, et selgitada ja avada Varda eluajal tihti valesti mõistetud loomingut. Retrospektiivi viimaseks filmiks tundus aga kõige paremini sobivat ka tema viimane film „Varda nagu Agnès“, mis on justkui rohkelt liikuva pildimaterjaliga illustreeritud täispikk meistriklass, hüvastijätukiri tulevatele põlvkondadele, Varda põhiliste kunstiliste tõekspidamiste ja elutarkuste kontsentraat. 

Pärast ülejäänud retroskepktiivi läbimist on „Varda kui Agnès“ üks ääretult huvitav ja mitmekesine kokkuvõte Varda loomingust ja elust.